Kohustuslik aasta alguse "Titanic" vaadatud. Meel aga nagu arvata ongi, pisut nukker. Aga eks sellele on kõik sündmused tugevalt kaasa aidanud, mis viimastel päevadel toimunud. Kindlasti mitte lihtsalt üks film. On tulnud ette väga palju. Üldiselt olid ju pühad ja kõik nagu tore ja sai nö oma inimestega koos olla, aga nii palju halba on ka juhtunud. Üks ebameeldiv tüli.. sellel järgnes teade surmast ja siis nüüd täna lahkub TA tagasi kaugele. Palju lahkumisi. Lahkumisi hetkeks (aga tüliga), lahkumisi küll rahulikult, aga igaveseks ja lahkumisi ajutiselt, aga mitte vaid hetkeks.. ikkagi mitmeks kuuks..jälle! Jah, viimane lahkumine muidugi paratamatus, meil kõigil on omad kohustused ja neid peab täitma. Ja viimane lahkumine pole õnneks ka igaveseks.. jääb üle loota, et aeg läheb ruttu ja varsti on jälle see aeg, kui saame koos olla! Ja esimese lahkumise puhul.. inimesed, keda armastad, paraku ikka lähevad vahel tülli, teevad teineteisele haiget.. aga õnneks siiski lepivad ja lahendavad probleeme. Ei jäta oma kõige kallemaid inimesi lihtsalt kuhugi.. Kahjuks aga see kõige raskem ja jäädavam kaotus on surm. Seda ei muuda miski. See teeb haiget, aga sellega peab leppima.
Surm ja sünd on kaks elu kõige tavalisemat ja samas kõige erilisemat osa. Üks piiritu rõõm ja ime, teine täpselt sama piiritu kurbus, tühjus ja valu. Eriti ebaõiglane tundub alati muidugi noore inimese surm. Kahjuks seekord ongi tegu noore inimsega. Inimesega, kes on üks osa minu lapsepõlvest. Ma arvan, et lisaks minule mõtleb nendel päevadel tema seltsis veedetud lapsepõlve peale veel vähemalt 20 inimest, kellega koos kõik meie suved maal vanaema juures olid. Kõik minu tädide ja onude tütred ja pojad. Olen ikka uhkusega rääkinud, kui paljude laste seltsis minu lapsepõlv möödus. Kui palju onude ja tädide lapsi on ja mida kõike me tegime. Ta oli üks meist. Ta oli üks meie kõigi lapsepõlvest. Ja muidugi mitte ainult lapsepõlvest. Ta tegi oma sooja südamega ka nüüd, hiljem alati meele rõõmsaks ja tuju heaks. On inimesi, kelle ellu jättis ta kustumatu jälje. Ta tegi palju ja nägi oma lühikese elu jooksul palju vaeva, et elus oma koht leida. Seda, kas leidis, ma ei tea. Enam ei tea seda keegi, aga kindel on see, et oma koha väga paljude inimeste südamesse ta leidis. Elu on vahel ebaõiglane ja neil päevil on meie ümber palju kurbust, küsimusi ja teadmatust. Aga nendel hetkedel ma olen eriti tänulik, et meid on palju. Et neil, kel täna on kõige kõige raskem.. minu kõige kõige kõige kallimal vanaemal ja armsal tädil, on ümber palju inimesi, kellele toetuda. Me kõik jääme teda mäletama, kui hea südamega noormeest, kui vahvat mängukaaslast lapsepõlvest ja hoolivat ning abivalmis noort meest hilisemast ajast ning poega, nõbu, venda, lapselast, sõpra jne jne jne. Elul on meiega omad plaanid ja neid plaane alati ette ei tea. Mõned meeldivad meile, teistega ei taha aga kuidagi leppida. Ma loodan, et TEMA on kuskil seal, kuhu ta poleks pidanud nii vara minema, leidnud üles nurga, kus on rahu, õnn ja vaikus. Ja kas meie (ja muidugi eriti tema kõige lähedasem perekond) seda tahame või mitte.. elu läheb ikka edasi. Päike tõuseb ja loojub. Hommik saabub ikkagi ja igal õhtul läheb pimedaks.
Ja meie elame edasi ja elul on meie kõigi jaoks varuks veel palju!
Seekord lõpetaksingi sellega. Eks kõigest muust kirjutan juba peagi lähemalt. Kindlasti on juhtunud ka palju head, olnud ilusaid hetki ja meeldejäävaid südmusi, kuid tundsin, et seekord tahan kirjutada just sellest praegu.
Igatahes soovin teile kõigile ainult rõõmsaid üllatusi ja armastust täis 2014. aastat! Et vaid hea jõuaks meie kõigini ja süda oleks ikka soe!
Armastusega,
L.
No comments:
Post a Comment