Laura..

Veider. Näen viimasel ajal iga päev (ja kui juhtun päevas kaks korda magama, siis näen ka kaks korda) unes kummalisi unenägusid. Unenägusid, millele ei oska mitte mingisugust seletust leida, aga mis mulle absoluutselt ei meeldi. Väga minevikuhõngulised unenäod, aga minevik on viimane, millele ma tahan mõelda ja mõtlen üleüldse. Pigem viimasel ajal mõtlen isegi liiga palju tulevikule ja sellele mis tuleb. Olevikus on raske elada, aga minevikus ei ela ma seega ammugi. Ja ometi väga veidrad unenäod. Tulgu siis keegi veel ütlema, et unenäod tulevad sellest, mille peale me päeval või enne magamaminekut mõtleme. See lihtsalt pole võimalik!

Kas meid kujundab pigem meie minevik ehk kõik see, mida oleme tundnud, kogenud, läbi teinud ja proovinud või pigem meie tulevikuootused ja lootused ehk kõik see, mille nimel liigume..teekond sinna?
Ühest küljest peaks meisse iga sündmus, mida kogeme, jätma jälje, meid muutma ja millessegi uskuma panema või hoopis usu kaotama. Meid kasvatama. Samas on võib-olla just minevik see, mis meid pidurdab ja paigal seisma sunnib. Sel juhul kujundab meid ju hoopis kõik see, mida me igas uues päevas näha tahame. Meie võime unistada, loota ja teod, mida unistuste täitumiseks teeme. Ja samas eks iga mööduv päev ongi juba minevik, millest me kas õppisime või siis mitte. Jah, kõlab pisut segaselt, aga taban end mõnikord (eriti pärast neid veidraid unenägusid) mõtetelt, miks mind ümbritseb minevik? Iga päev on justkui uus..ka inimesed mu ümber ajaga muutuvad, aga mingid hetked jäävad.. ajaga peaks ju ununema kõik. Ja kui mitte ununema, siis see taju kaduma. Mälestused ju tuhmuvad? Aga miks on siis ikkagi nii, et mõni tunne ei lähe mitte kunagi meelest ära? Ühest küljest on see hea, sest ilusad mälestused, hetked ja sündmused on justkui kogu aeg trükisoojad ja neid saab ühel päeval heldimusega ka oma lastele edasi rääkida. Samas on ju iga inimese elus ka need koledad, kurvad ja ebameeldivad sündmused ja hetked, mis võiksid igavesti jääda sinna, kus on nende koht- kaugesse minevikku. Aga ka need mõtted tabavad mõnikord ootamatutel hetkedel ega anna rahu. Jah, need ei tähenda mitte midagi. Nad otseselt ei häiri, ei tee haiget ega liiga, aga nad ei ole ka millekski vajalikud ja tekitavad niigi kiires elutempos, otsuste ja sündmuste vahele pressituna ainult segadust. Ja samas ka ilusate mälestuste ja sündmustega on nii, et võib-olla just peakski ka need mälust tuhmuma?! Uusi toredaid juhtumisi, sündmusi ja seiku tuleb ju pidevalt ja mida vähem mäletada seda, mis oli kunagi tore ja hea, seda lihtsam on keskenduda ka uuele toredale ja heale.
Mida rohkem oleme valmis alustama täiesti uuelt lehelt, seda rohkem on uut energiat ja valmisolekut, sest vanad tõdemused ja uskumused ei jää meie otsuseid mõjutama. Tihti on tundmatusse hüppamine kõige õigem ja väga paljusid uksi avav võimalus, mille võib ära rikkuda hirm. Hirm, mis tuleneb kuskilt minevikuteadmistest või kogetust.

Mõnikord soovin tõesti iseenda pärast, et iga etapi lõppedes saan ukse lõplikult sulgeda. Ärkan järgmisel hommikul ja mu mälust on kõik pühitud. Värske, uus, hea ja valmis kõigeks.
.. ja kust tulevad siis kõik kogemused ja oskused, mis takistavad vanu vigu korrata ning edukamaks saada?

Veider. Kõik need mu nii veidrad unenäod ja minu soovid ka. Aga ilmselt unistan ma mingisugusest vahepealsest olukorrast, ideaalolekust, loomulikust intelligentsist, mis ütleks (ilma minevikku mäletamata ja sellest sõltumata) kõik vastused ette.

See tuli nüüd pisut segane vist?! Aga umbestäpselt nii segaselt mõnikord tekivad ka mõtted ega mitte kuhugi jõua..või unenägu, millest ärgates ei saa kaua aega aru, mida see nüüd tähendama pidi.


Aga üldiselt olen endiselt ülimalt positiivselt meelestatud ja õhinal ootamas kõike, mis tuleb. Ja tulema peab hea, eks?! :) Unistan suurelt, tehke seda teiegi!

Kiiret kevade tulekut!:)

Armastusega..
           L.