Usaldust on raske võita ja kerge kaotada..

Selle teema algatuseks panen ühe tsitaadi, mille on öelnud meie seast lahkunud Lennart Meri. Ja päris hästi on öelnud: "Usaldus ei ole kaasavara, mida on kogutud sukasäärde, kuni see on saanud täis. Usaldust tuleb igal jumalahommikul uuendada, päevast päeva taastada, kasvatada nagu kapitali ja hoida nagu algkapitali."

Viimastel päevadel on palju teemaks olnud usaldus ja selle puudumine. Ma olen oma lühikese elu jooksul teinud kindlasti juba päris mitmeid kordi selle vea, et olen olnud liiga usaldamatu või liiga kaitsev. Ja see juhtubki üldiselt ju siis, kui sa kellestki väga hoolid ja temast ilma kardad jääda. Õnneks olen õppinud ajapikku tunnetama piire. Seda kui on põhjust kahelda ja seda, kui võib olla rahulik ja usaldada. Täielikult usaldada. Ja tegelikult ongi ju usaldus kõige alus. See alus, millele me hakkame ehitama kõike muud üles. Suhteid sõprade, perega, oma partneriga. Kui see alus on nõrk või ebakindel, siis kõik muu, mida üritame sellele ehitada, laguneb lihtsalt koost. Jah, mõnikord on raske usaldada, olla rahulik ja absoluutselt üldse mitte muretseda, aga eks kõige hea ja ilusa hoidmine ongi raske töö. Nagu teada, siis kõik, mis kergelt tuleb, ka kergelt läheb. Seega peaks ju püsima ka kõik, mille nimel me vaeva näeme. Samas jällegi ei peaks tulema need asjad liiga raskelt ja vaevaliselt, siis ei ole ka õige. Tõeline kunst, või mis?
Aga tulles tagasi usalduse juurde, siis ma näen pidevalt enda ümber, kuidas purunevad inimestevahelised suhted või kui palju tehakse teineteisele haiget lihtsalt sellega, et ei suudeta uskuda. Ja ega mõnikord me ju ei teagi, kas me usaldame põhjusega või peidame pea liiva alla, aga mida muud tegelikult teha on? Üldiselt ju kõik usalduse reetmised tulevad välja nagunii ja kui ei tule, siis ei saa me sinna ikkagi midagi teha. Asjad juhtuvad, kui inimene tahab, siis igatahes. Liiga paaniline armukadedus ja usaldamatus ainult soodustavad seda, et meie usaldust reedetaks, sest kuskil on ka närvidel piir, mida ületades enam ei hoolitagi sellest, mida teine inimene tunneb. See toob tülid ja kõik saavad haiget. Mulle lihtsalt tundub, et kui mingi inimestevaheline liit on piisavalt tugev, siis inimesed ei reeda võidetud usaldust, vaid räägivad asjadest. Räägivad siis, kui need on head ja siis, kui nad teevad midagi, mille üle pole uhked. Aga kui sa kellestki väga hoolid, siis ilmselt teed sa kõik selleks, et tal oleks hea ja et ta peaks milleski kahtlema. Kui asjad nii pole.. siis tuleks ehk kerida aeg tagasi ja mõelda, millest on usaldamatus alguse saanud ja kuidas saaks seda maja edasi ehitada nii, et vundament edasi ei laguneks ja kõik meile kaela ei sajaks. Keeruline teema.

Igatahes on kellegi usaldust, armastust ja hoolimist väga raske võita. Nii, et see oleks tõeline ja päris. Aga ülimalt kerge kaotada. Ja tihti peame siis ikka endale peeglist otsa vaatama ja küsima "Mida me teinud oleme?" Seda nii sel juhul, kui me lihtsalt ei usalda teist inimest järjepidevalt, kahtlustame ja süüdistame pidevalt. Aga seda ka juhul, kui teine inimene on meie usaldust petnud.. või kui oleme seda ise teinud. Aga muidugi, jah, kui on põhjust muretseda, siis pead liiva alla peita ei ole ka mõtet.

Seega parem siiski olla rahulik, usaldada ja nautida kõike head, mida meile antud on, sest halvale keskenduda on alati palju lihtsam.

Nii palju siis sellest.. järgmine kord ilmselt on juba ägedaid uudiseid hoopis jagada, sest parampampaaaaa.. Kaidi tuleb tagasi Eestisse!!! :)

Ole tublid, ärge haigeks jääge ja hoidke neid inimesi, kes teie ümber on. Nad ei ole iseenesestmõistetavad! ;)


L.