Laura..

Mul tuli tuju midagi kirjutada, midagi teistmoodi.. ma pole juba väga ammu üritanud luulet kirjutada ja ega see mul hästi välja tulegi, aga tuleb kuidas tuleb, tähtis on mõte ja seekord panin mõtte luulesse.. olgugi, et kindlasti rikub see viis miljoneid reegleid luule kirjutamisel, aga lähtusin seekord OMA reeglitest. Võtke või jätke! (:
Ja kes mõttest aru saavad võivad kommenteerida ja avaldada arvamust, ütleme, et see on isegi mu esimene, sest viimati kirjutasin ju nii ammu luulet, kui seda nii nimetada saab.. pigem luuletust jõuluvanale vms. Et jah, aga te proovige seda seedida siis kuidagi! ;)






Istud üksi,
üksi, omaette.
Vaatad tähistaevast, loodad,
loodad, et näed mind.

Istud üksi,
üksi, omaette.
Naeratad ja unistad,
unistad, et kord juhtub ime.

Istud üksi,
üksi, omaette.
Ootad,ootad.
Kuid midagi ei muutu.

Istud üksi,
üksi, omaette.
ja äkki keegi paitab su sametisi juukseid,
see olen mina.

Istud üksi,
üksi, omaette.
Sa istud üksi oma toas,
sa ei ava ust.

Istud üksi,
üksi, omaette.
Sa ei usu,
ei usu, et olen olemas.

Istud üksi,
üksi, omaette.
Ja siis tunned,
et mina olen sinuga.

Istud üksi,
üksi, omaette.
Kuid oled hinges üksi,
nii üksi, et mind enam pole.

Istud üksi,
üksi, omaette.
Ja mängid viimase võimaluse maha,
enam pole ma kunagi sinu.

Istud üksi,
üksi, omaette.
Järsku nutma puhkedes,
mind enam pole.

Istud üksi,
üksi, omaette.
Võtad noa,
sind enam ei huvita.

Istud üksi,
üksi, omaette.
Suled silmad ja lõikad,
su süda seiskub.

Istud üksi,
üksi, omaette.
Ja tulen mina,
tervitan sind.

Istume koos,
koos, omaette.
Nüüd oleme koos,
alati.

Istume koos,
koos, omaette.
Ja sa palud andeks,
nüüd usud alati minusse.

Istume koos,
koos, omaette.
Pilgud kohutvad,
kuid kohe vaatad kõrvale.

Istud üksi,
üksi, omaette.
Avad silmad taas
ja näed, ma olen kadunud.

Istu nüüd siis üksi,
üksi, omaette.
Ja näe üksi, nii üksi
ja omaette und.
Mina pole enam sina,
mina ja sina, ei ole meie.

Istu nüüd siis üksi,
üksi, omaette.
Istu üksi, mu arm,
hüvasti, ma pole enam sinu,
mitte enam!