Aeg.

Aeg läheb kiiresti. Alles jooksime me oma küla tüdrukute ja poistega ümber maja ja mängisime peitust jne. , käisime mööda küla pisikeste tegelastega jalutamas ja olime ise nii õhinal, mängisime üksteise juures kooli ja nukudega. Ootamatult sai lasteaed läbi ja oli aeg kooli minna. Siis tuli juba suure tüdruku tunne, ikkagi esimene klass, mitte lasteaed. Lapsepõlv ja mängud jätkusid, aga aasta-aastalt hakkasid vähenema ajapuuduse tõttu, lapsepõlveõpradega erinevate teede leidmise tõttu ja üldse ka seetõttu, et lihtsalt me ise kasvasime neist mängudest välja. Tuli puberteet. Ma ütleks, et minu raskem puberteet jäi seitsmendasse klassi kuskil, sellest ajast hakkas peas kõik teistmoodi kuidagi ka käima ja päev-päevalt kõik muutuma. Tulid igasugused muud seltskonnad, tutvusring laienes, ma olin järsku hoopis teine inimene ja tegelikult on paljupalju mälestusi tänu sellele, millest ma praegu ei loobuks mingi hinna eest. Nüüd viimase kahe või pooleteise aasta jooksul on üldse palju muutunud ja tegelikult mu mõttemaailm samamoodi, laiemaks, teistsugusemaks, aga mulle meeldib see, teatud kinnisideed ja lapselikud suhtumised olen jätnud seljataha. On praegu ka veel erinevaid kinnistunud mõtteid ja arvamusi, mis vb ei ole nii, nagu neid arvan ja väidan olema, aga samas usun, et enamikest olen suutnud välja kasvada. Ja olen kogenud erinevaid emotsioone, olukordi ja üldse palju sellist, mis on mulle ka mu enda hingele ja üleüldse palju juurde andnud. Ja üldse, ma ei kahetse midagi, mida teinud olen, sest iga pisiasi on mind vorminud ja mulle palju andnud! Kogemused maksavad rohkem, kui inimesed seda vahel tunnistavad! Ja nüüd siis põhikooli lõpuklass. Veel kaks veerandit ja natuke peale (eksamiperiood ja lõpetamine) ja ongi läbi. Ja nüüd viimased päevad on mul ikka väga tõsine mõte minna Tartusse. Alustada seal mingismõttes nullist. Uus elu, uued inimesed, uus kool, uus tase, uued peod - KÕIK UUS. Kevadel lähen katsetele ja siis paistab kas ma sinna kuhugi üleüldse sisse saan, aga ma siiralt loodan. Siia jääks muidugi palju maha, aga ma hakkaks ju siiski siin edaspidi ka käima ja samas peab üks hetk ju nagunii elus edasi liikuma ja uuendusi tegema. Ja ma nagunii ei tahaks jääda elama siia kuhugi ja mida varem iseseisvalt enda harjutada elama ja hakkama saama, seda parem endale. Ma tean, et hakkan meeletult kindlasti alguses igatsema kõiki ja kõike, mis maha jääb, aga samas ei saa ka end siduda mingi kohaga nii tugevasti, sest nii ei saa iial näha mis toimub mujal ja uusi kogemusi. Ja nagu ma enne ütlesin: Kogemused maksavad!
Igaljuhul pidu, pisaraid & verd ,
tšau.






Laura .