Ma olen 16. Mõeldes tagasi nüüd niiumbes 10 aastat, kui ma olin 6, väike tragi kooliks valmistuv tirts. Minu silme ees oli suur kool, see tundus suur osa maailmast. Minu jaoks ei olnud veel siis ju tähendust millelgi muul. Mul olid vanemad, õde ja paar lasteaia paremat sõbrannat, kellega koos nukumänge teha. Ma ei vajanudki muud. Kui ma siis mõtlesin sellele, et kunagi olen mina ka nii suur tüdruk, nagu noor naine juba, siis tundus see sajandite taga ja pigem võimatu. Mõtlesin, et vaevalt, et mina kunagi nii vanaks saan, sest siis tundus see vanus ikka jubevana küll. Naljakas, kas pole? Aga ma olin ju õnnelik. Õnnelik väike tüdruk, kellele oli kõik olemas, mida ta vajas õnneks, väikese tüdruku õnnelikuks eluks. Kooli minnes hakkas aeg ruttu minema. Esimeses klassis oli ikka juba boss tunne. Siiski koolilaps ja sai ülevalt alla lasteaiajõmmidele vaadata, samas jäi suu lahti, kui koolipeal mõni gümnaasiumi-, või põhikoolilõpetaja vastu tuli, sest neid võis ainult imetlusega ja alt üles vaadata. Ja nii see kooliaeg läks. Nädalast-nädalasse. Väike tirts hakkas kasvama.. kuni nukumängud visati nurka ja elu muutus, lapseiga justkui surus end ise jõuga taha, minevikku. Maailmal oli korraga nii suur tähendus. Ma hakkasin enda ümber avastama pisiasju. Maailm ei olnud enam suur koolimaja ja kodus nukumängu nurgake. Maailm oli korraga nii tohutu suur, et lausa hirmus oli sellele mõelda. Ja ümber minu polnud ühel hetkel enam vaid vanemad, kes enne tundusid maailmavalitsejad ja tundus, et peale nende pole ju kedagi vajagi, vaid sõbrad koolist. Enda jaoks olin siis juba suur, siiski niiumbes viiendik juba. Edasi muutus kool juba teisejärgulisemaks. Tuli see nö. "puberteer"- mässuaeg. Aeg hakata sellele suurele ja hirmsale maailmale vastu. Mul möödus see sellesmõttes ka mässumeelselt, et elasin seda välja tõsiselt rokkides, olles kirglik fänn. Aga kuidagi sujuvalt läks see üle natuke rohkem kui aastaga. Pärast seda aega oli mingi aeg justkui see eneseleidmise aeg, kuni olin kindel, et ei vaja sellist mässamist enam. Mu peas hakkasid hoopis teistmoodi mõtted käima. Mu ümber olid sõbrad, kellega koos oli hea. Tulid sünnipäevad, peod, kõik! Tekkisid igasugused huvitavad tuttavad ja seltskonnad. Sõpru ja tuttavaid oli tõesti meeletult(ja tänu sellele on siiani). Maailm tundus korraga veel eriti tähendusrikas. Enda sees avastasin tõelise armastuse, siira sõpruse ja kõik muu. Mu sees oli nii palju, et isegi iga päev seda välja kirjutades kuhugi, ajaks need erinevad mõtted, emotsioonid ja tunded üle ääre. Tundsin tõelist vabadust. Tunnet, et sa võid teha kõike, vaid ise vastutades. Tundsin, et muud ei vajagi. Vaid neid hetki. Neid emotsioone ja tundeid. Kõik muu kaotas neil hetkedel tähenduse. Aga kõik oli parimas korras. Avastasin tõelise "feelingu", tõelise vabadusetunde, millest praegu ma ei loobukski enam. Sellest tundest, et oled selles suures maailmas keegi ja teed seda, mida süda ütleb, mida hing ihkab ja õigeks peab. Real feeling- freedom!
kiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiisu .
No comments:
Post a Comment