Laura..

Terve päeva ja eilse ja üleeilse ja sellele eelneva päeva ja nädala ja võib-olla et kuugi, on pidvad mu mõtted koondunud võid faktile, et ma pean loobuma. Mina, kes ma alati olen võitleja, iial ei anna lihtsalt alla, pean lihtsalt loobuma. Enda ja võib-olla ka kellegi teise õnne nimel. Ma muudkui mõtlen ja mõtlen ja jälle mõtlen sellest, miks ma pean. On hetki, kui ma tahaks vaid käega lüüa ja silma kinni pigistada, et olla vaid õnnelik, jälle. Et tunda seda tunnet jälle, uuesti. Tahaks karjuda, et see pole lihtsalt aus. Iga päevaga aga tunnen aina enam, sa oled mulle niiii lähedal, aga mu süda läheb iga päevaga aina enam, sinu omast lahku, teist teed pidi, kaugele, ära. Mõnel hetkel tahaksin kõik alla suruda ja ära unustada, et midagi kunagi valesti olnud on ja lihtsalt uuesti, otsast peale alustada. Ma ei teagi mitmendat korda ma uuesti tahaks alustada, ei huvita ka. Ei omagi tähtsust, sest lihtsalt ma ei tohi. Kogu maailm on selle vastu, nüüd ja praegu. Raskeks teeb kõik vaid see, et justkui mul on koguaeg võimalus, aga ma ise ei tohi, omaenda õnne pärast. On mingid hetked, mida ma ei annaks iial ära, aga lõpuks kogunevad ka need, millest tahaks vabaneda ja kui juba tundub, et neid tuleb liiga palju, siis pole asi väärt. Ja nii ma tunnengi. Ometi on raske leppida, siiani.. kuid palun mõista, ma ei või enam nii..
..ja andesta!