Viimased 3 päeva Vihulas ja ongi kõik. Finally.. ma enam rohkem ei jaksaks. Nüüd tahaks puhata natuke. Ja ega rohkem kui natuke enam ei jõuagi enne ülikooli. AGA..hea seegi :)
"Kui ma armastan Sind kaugelt, siis kaugel pole sa.." ehk siis Dagö vaimustus üle vägaaa pika aja taas. Ma ei tea miks, aga Dagö inspireerib mind. Ma kohe tunnen, et tahan kirjutada. Viimasel ajal olen mõlenud jälle üldse kirjutama hakata. Mitte ainult blogi, aga midagi pikemat ja sisukamat. Lugu ? Millestki, kellestki.. aga sellese pean enne süvenema. Ma tunnen, et öelda oleks kogu aeg nii palju, peaks seda kuidagi kasutama hakkama. Et mingi pikema looga kõik öeldud saaks.. või siiski.. kunagi pole ju KÕIK öeldud?! Alati on veel midagi. Ma tunnen pidevalt just nende inimestega nii, kes on kaugel. Lõpetan telefonikõne või lahkun kokkusaamiselt ja tunnen veel kaua,et nii palju jäi ütlemata. Nii palju oli veel öelda. Öeldakse, et ütle neile, keda armastad, mida nad meile tähendavad. Ma ju ütlengi. Kui mitte päevast-päeva, siis väga tihti. Ja ometi tunnen siiski, et see on vähe. Alati jääb midagi õhku..ja alati on liiga vähe. Või liiga hilja, kui tahaksin veel midagi lisada.
Kas aega on vähe või ongi nii, et alati on midagi veel..mida öelda? Ehk nii peabki olema?!
Ööd.
No comments:
Post a Comment