Proovin iga vaba hetke (mida praegu pole just palju) veeta arvuti taga lugedes haridusalaseid artikleid või lahendades matemaatika ülesandeid. Sest just neid kahte ja palju veel (mis peaks minus juba olemas olema, et sisse saada) on mul vaja 9. ja 11. juulil, et tõestada end. Näidata, et just mina olen see, keda on neil vaja, kes sobib seda tööd tegema. Miks on nii, et kogu aeg on aega ja aega veel ja pole mõtet ettevalmistustega alustada (ja see käib peaaegu kõige kohta) ning siis ühel päeval on tähtaeg nädala kaugusel ja närv sees kasvab, kasvab kasvab. Praegugi taban end pidevalt küll sellelt mõttelt, et proovin valmistuda, aga närv on sees juba nii suur, et võtan lahti ühe artikli ja samal ajal kui loen, käib peas juba järgmine mõte, mida kõike ma pole veel üldse üle vaadanud ja siis ei saa ka parasjagu loetavasse artiklisse enam korralikult süveneda. Kogu aeg on tunne, et aega pole enam ja see kohe käes. Ja samas tahaks kõike hoomata ja kõigeks valmis olla. Siiski ongi vist nii, et lõplikult valmis ei saagi selleks olla, sest seda ei ole võimalik niikuinii ette aimata, mida minult teada tahetakse. Lõpuks on ju vaja siiski näha, mis inimene ma üleüldiselt olen. Kõik, mis teadmiste osas veel puudu jääb, pean panema oma isikuomadustele juurde. Näitama siirust, avatust ja valmisolekut selleks. Ja seekord tõesti ja päriselt. Katse number 2 peab minema täppi. Lihtsalt peab! Praegu tunnen vähemalt küll, et kui mind mälu või teadmised alt veavad, siis motiveeritus peaks küll üle ääre ajama, sest soov minus aina kasvab.
Ja samas on nii naljakas mõelda, et minu nö eakaaslased kas lõpetavad juba baka või lähevad tuleval sügisel baka viimast aastat tegema (välja arvatud mõned sõbrad-sõbrannad), kuid minust saab LOODETAVASTI taaskord esmakursuslane. Aga see tundub tore, mitte morjendav, sest kui ma peaksin sisse saama ja SAAN JU OMETI, siis saan õppida midagi, millesse ma usun ja mis on tunduvalt praktilisem.
Tegelikult on naljakas mõelda, kui palju on viimasel paari-kolme kuuga toimunud. Kolisin Tartusse ja nüüd olen jõudnud juba uuesti kolida. Küll Tartus, aga siiski.. jälle uude korterisse. Seekord loodan, et see variant jääb nüüd pikemalt püsima, sest enam ei viitsi uuesti sellega tegeleda. Pealegi tekib see kodutunne ja turvalisus jms ju ka ajapikku ning pidevalt kolides ei jõua see vaat, et tekkidagi, kui juba uus korter silmapiiril. Aga nüüd vast jääb. Tean antud korteri omanikku, olen selles korteris varem palju olnud ja see on väga hubane, turvaline ja soe koht. Täpselt see pesa, mis praegu olema peab! :)
Nii, aga pikemalt kirjutan siis juba juuli keskpaigas ja loodetavasti saan tulla heade uudistega! :)
Seniks pöidlad pihku ja igati nauditavat suve jätku!
L.
No comments:
Post a Comment