Laura..

Vahel on tunne, eriti viimasel ajal, et olen loonud omale maailma, milles ma ei ole ise peategelane. Milles mängin kõrvalvaataja, varumängija rolli. Või ei olegi loonud, olen lõksus selles maailmas ja ei saa enam välja. Pean olema. Pean. Pean. Pean. Aga ei taha. Ega jaksa. Olen alati arvanud, et olen tugev inimene, et olen julge ja iseseisev. Just, ISESEISEV. Nüüd olen aru saanud, et ei ole. Olen sõltuv ja mõjutatav. Piisavalt, et endale sellega kahju teha. Miks ma lasen end mõjutada?Miks ma sõltun kellestki teisest? Mina ise olen omaenda riigi ainuvalitseja ja peaksin sõltuma vaid endast, usaldama oma sisemist mina ja tegema enda heaolu nimel koostööd iga oma keharaku ja mõttenääpsuga. Aga ma ei tee. Ja miks ma ei tee.. Sellele ei suuda ma mingit vastust leida. Juba tükk aega ei suuda. On hetki, kui mulle tundub, et olen saavutanud totaalse hingerahu, õnne.. kõik mida vajan. Ja siis tuleb periood, hetked, päevad, nädalad.. kus ma ei ole jälle mitte millegagi rahul. MITTE millegagi! Võib-olla peabki nii olema?! Ma ei tea, aga mind häirib see. See rahutus, mis minus on. Mis kord kaob ja siis tuleb jälle joostes tagasi mu juurde. Vastik. Ära tule enam tagasi, rahutus. Ma ei taha sind enda juurde!


Ja lõppu lisan tsitaadi, mille Triinu blogist napsasin.
See on nii positiivne.. minu meelest (:


E.M.Remarque: "Kummaline, kui lihtne on lahkuda sellest, mille kohta sa veel eile arvasid, et ei suuda seda ealeski maha jätta.."