Jah, viimastel kuudel (mil ma pole siia ka jõudnud) on väga palju juhtunud. Ilmselt just seepärast polegi aega saanud, et siia kirjutada. Samas on mõtteid ja emotsioone, mida juba kaua olen tahtnud endast välja saada/kirjutada, palju.
Alustame siis paremast või ka lausa parimast.
Märtsis toimusid Lottemaa osatäitjate otsingute castingud, kus ka mina osalesin. See oli kogemus millesarnaseid ei ole väga tihti, seega juba lihtsalt seepärast, et ma sinna läksin ja et seal läks hästi, olen ma väga õnnelik. Kahtlemata oli pinge laes ja pabinat rohkem, kui viimase aja jooksul üleüldse kokku on olnud, aga see kõik oli seda väärt ja ROHKEM VEEL. Väga kihvtid inimesed, kes meid vastu võtsid ja meie loomingulisust ja improviseerimisvõimet hindasid ja ka inimesed, kes olid siis nö konkurendid. Imetore päev! Ja muidugi ka paar päeva hiljem saabunud uudised, et olen sinna valitud. :)
Seega on suve teine pool sel aastal Pärnumaal Lottemaa jaoks broneeritud. Tõotab tulla üks väga lahe ja loominguline suve teine pool.
Siis jätkates heade uudiste reaga, sain teada, et olen heade tulemuste eest saanud tulemusstipendiumi, mis oli muidugi üüratult rõõmus teade. Olles sügisel tõesti pingutanud, õppinud, andnud endast parima, siis oli see vägagi ära teenitud ja muidugi hetkel ka tõesti väga vajalik toetus.
Ja siis mõned mitte nii head uudised vahepeale..
Esiteks (mis on hea ja halb samaaegselt), tuli Kaidi tagasi Eestisse (jee.. suured ootused, lootused ja plaanid järgnevateks teadmata arv kuudeks olid kohe tehtud) ja sai peaaegu kohe teada, et saab Prantsusmaale praktikale. Seega 3 nädalat ja juba oligi ta uuesti läinud. Õnneks jäid nende nädalate sisse ka mõned eriti toredad koosolemised. Oti & Tõnis Mägi kontsert, teater ja kõik muu vahva ja südantsoojendav. :) Nüüd jääb üle vaid sügist oodata. Just sellel (ja ka mõnel teisel) põhjusel on selle aasta suvi kõige vähem ja kõige rohkem oodetud suvi (kõige vähem, sest üks kõige tähtsam inimene on eemal ja ka mõne teise halva uudise tõttu ja oodatud, sest suve teises pooles on üks mu senise elu vägevamaid kogemusi).
Ja teine halb uudis, mis on halbade uudiste kuningas. Ja seda kohe päris tõsiselt. Rusuv, halb, raske, kurb. Sellest ei saa ega tahagi rohkem rääkida, kui et see on seesama, millega oma postitust alustasin ja selle uudise puhul tean, et kõik saab korda! Igatahes ei kavatse hetkekski lasta end haarata mingist muust mõttest! Tuleb kukkuda, mõnikord väga valusalt ja siis tõusta.. kõrgemale, kui eales varem. Ja seda me kõik nüüd teemegi! Kohe kindlasti!
Ja nüüd mu viimaste kuude üks järgmine ülimalt südamlik, südantsoojendav ja imeilus pärl - eilne "Hooli meist!" heategevuslik kontsert intellektuaalse puudega lastele Maarja Päikesekodu rajamiseks Peetri kirikus. See oli imeline. Nii palju siirust pole ammu kuskil näinud ja tunda saanud. Need laste endi soojad kallistused ja tänu, mis nende silmist vastu säras, kui nad hiljem tänasid artiste ning see nii siiras ja julge noormees, kes teadvustas, oli ma arvan, iseenesest juba väärt, et sinna minna. Uskumatu, mida niisugused inimesed meile õpetavad. Eelkõige muidugi seda, et kui keegi julgeb viriseda või vinguda, sest tal mingit ASJA pole, siis mõelgu kümme korda järgi. Hea tervis (kui see on muidugi antud) on parim kingitus, mis üldse saab olla! Hea tervis ja lähedased inimesed on tegelikult kõik, mida on vaja. Ja sellest on tõesti kahju, et me nii harva siiski üksteisele seda meelde tuletame ja ikka laseme tujul langeda tühjast-tähjast, millel pole tegelikult kuigi sügavat väärtust. Ja teiseks õpetasid (või pigem tuletasid meelde) need lapsed, kui suur vägi on koostegemisel ja pingutustel. Igaüks annab endast midagi hea eesmärgi nimel ja kokku tuleb midagi suurt ja tänuväärset. "Elus pole mitte palju saavutanud need, kes on endale palju kokku kogunud ja oma elu aina uute asjadega paremaks klopsinud, vaid need, kes on andnud teistel midagi, kellegi teise jaoks olemas olnud, aidanud ja soojust pakkunud." Just nii peaks elama ja sinnapoole peaks igaüks liikuma. Mina igatahes kavatsen just selles suunas liikuda. Suurim rõõm siin ilmas on siiski andmisrõõm. Rõõm, mille saad, kui keegi on sinu väikese abiga saanud kõhu täis, peavarju või lihtsalt tõesti rõõmsa meele.
Sellisel kontserdil käimine/sellest osa võtmine annab rohkem, kui suudaks ettegi kujutada. Aitäh kõigile, kes on sellega seotud! MIS TULEB SÜDAMEST, SEE LEIAB TEE SÜDAMESSE!
Jah, elu on praegu keeruline, mis seal salata. Korraga väga hästi ja väga halvasti samaaegselt. Aga mida rohkematel hommikutel endale kinnitada, et elu on ilus, raskused on mööduvad ja igas päevas on siiski väike ime, seda tõenäolisemalt saab varsti jälle öelda, et kõik on parimas korras!
Hoidke teineteist ja iseend, ärge võtke kunagi midagi iseenesestmõistetavana.. veel enam KEDAGI ja ärge kunagi andke alla! Soovidel ja unistustel on (jäädes sihikindlaks) komme täituda!
See on minu vaprale emale! :)
L.
No comments:
Post a Comment