Lõpetasin just August Kitzbergi "Libahundi". Minu meelest oli suht hea raamat. Mulle meeldis raamatu mõte. See, et inimse hammas hakkab ikka teise inimese peale. Eriti meeldis mulle üks Tiina repliik, kus ta seletas, et ehk ongi parem olla loom-hunt, sest hunt murrab vaid näljas ja iialgi ei murra teist hunti, aga inimese hammas hakkab ikka teise inimese peale. Seda on raske seletada, aga mõte oli tegelikult hea ja see tegigi selle lühikese(veidi alla 60 lk.)raamatu heaks. Ja see, kui vanaema tunnistas ja uskus inimses siirat tõde, alles, kui inimene ise oli surnud. Kuidagi lõpp tegi kurvaks. Lisa osa, kus oli kirjaniku (veidi kirja pandud variandist erinev)teine variant lõpust, oli ka hea. Ehk siis mõlemad lõpud olid head. Teine osa(lõpuosa), lõppes sellega, et Tiina(keda libahundiks peeti)tänas Margust, et too Tiinalt elu võttis, sest tema elul polnud mõtet. Talle polnud jäänud ainsamatki inimhinge, kes hoidis tema poole veel ja sellises olukorras oli surm, see teine maailm isegi lihtsam.
Samas lugedes seda raamatut mõtesin ise ka ebausule. Sellele kui palju uskusid inimesed varem, kauges minevikus ja kui palju nüüd. Tänapäeva inimene ei usu enam paljut, mida uskus inimene kunagi. Ühest otsast on see hea, kui näiteks tuua "Libahunti", teisest küljest aga halb, sest inimestes pole seda usku ka headesse asjadesse enam niipalju. Minu arvates ei olegi tähtis see, kas miski vahel on tõepärane ja kas selle tõeks minemine on reaalne, vaid lihtsalt millegi hea ja ilusa uskumine. Ma ei mõtle seejuures nt. seda, et must kass läheb üle tee ja järelikult juhtub midagi vms. Üks tobe näide on soovimine, kui tunnid ja minutid ühtivad(nt. 13.13), aga mina tihtipeale usun seda(mitte ei usu, aga soovin ikkagi), sest on ju tore soovida ja uskuda, et ehk lähebki täide ja kui miski ei muutugi, siis ei võta sellele uskumine meilt tükki ega midagi ka halvemaks ei muutu ja samas ei ole see ka kellegi suhtes halb uskumus. 13. ja reede on ebausk, millesse ma tegelikult ka väga ei usu, samas ei ole selle ebausu vastu mul ka midagi, sest on ju tore terve päev mõelda kas juhtub nüüd siis mingi äpardus, või mitte ja kui juhtub siis on ju hea seda selle kuupäeva ja nädalapäeva kaela ajada ja samas kui midagi ei juhtu, siis lihtsalt mõelda, et ju ma olin see vähene maailmas, kes pääses elusalt. :D
Ja tegelikult ma usun, et meil kõigil on oma pisike ebausk, millest ehk me teistele kunagi ei räägigi, aga millesse me kinnisilmi usume.. öelgu teised mida tahes! (:
Mia Cara.
3 comments:
Tead, mulle ka tõsiselt meeldis see värk, et hunt murrab vaid nälja pärast ja hund ei murra hunti.
Ja tegelikult see ongi ju õige.
:)
(L)
Lugesin samuti "Libahunti", ja mina lähenesin teemale väheke teisest küljest- mitte niivõrd inimese isiklikust ebausu vaatevinklist, vaid üldisemalt- ebausk on ka tänapäeval alles, ainult väheke teisel kujul. Sellesmõttes on "Libahunt" väga aegumatu, et selliseid ühiskondlikke eksiarvamusi tuleb alati ette. Oh, näiteks võiks tuua kasvõi vaesed/rikkamad inimesed, valge/teised rassid, ilusamad/inetumad, targemad/rumalamad. Kui selle üle järgi mõelda- siis eks ikka tekitavad ühed teistes võõristust ja vastupidi. Kõik ei suuda kõigega leppida.
Põhimõtteliselt, mida ma öelda tahtsin- "Libahunt" oli hea ja ma ühinen Sinu arvamusega.
Päikest, Saara.
Jah, ja nii see ongi. Kõik inimesed ei suuda kõigega ja kõigiga kunagi leppida!
Post a Comment