Laura..

Kummaline. Elu on kummaline. Ühel päeval ärkan ja maailm on ilus koht, parim koht, kõige mõnusam ja kõige turvalisem. Ja järgmisel päeval ärkan trotsi, pettumust, viha, kurbust täis ja ei tea kuhu peitu pugeda, sest iga hingetõmme teeb valu, teeb haiget. Miks? Miks on nii, et ühel päeval on maailm paik, kuhu tahaks suure "Hurraaga" iga päev uuesti ja uuesti ärgata, tegutseda, lõbutseda, armastada, nautida, olla... lihtsalt OLLA. . ja juba järgmisel kisuks end lõhki, lülitaks välja, põgeneks ära. Aga nii on. Täna on see päev, kui pigem enamiku päeva olen tahtnud end välja lülitada ja ära põgeneda, sest nii kõrini on. Tõesti nagu. Aga ei ole hullu, on ka rõõmukillukesi, mis mu tuju täna üleval on hoidnud. Mõnikord on nii lihtne tuju rikkuda. Piisab vähesest. Lugesin tekste, ühe teise inimese tekstikesi, mis viis tuju nulli. Ma ei tea isegi miks. Ma olen nii mõjutatav ja ma vihkan seda. Totaalselt nõme! Aga siiski olen. Sealt kumas kahepalgelisus ja reetmine, vb isegi kadedus, suurustamine. Ja see tegi viha ja pettumust ja kurbust korraga. Emotsioonidemeri lainetas hetkeks üle pea. . .aga arvestades mu emotsionaalsust, on see väga lihtsalt juhtuma. Õnneks olen ma õppinud end teatud määral vaos hoidma.. siiski. Ja end rahustama, iga asi pole väärt pahameelt. Igast asjast ei tasuks end lasta häirida. Just! Nii ongi ja ma olen uhke, et suudan seda tunduvalt rohkem kui varem, aga siiski tuleb ette hetki, kui on nii kõrini ja kõik tekitab pettumust. Kuigi ma usun, et selliseid hetki on ilmselt meil kõigil vahel.. paratamatult.
Aga nii.. nüüd toredamaid jutte.. Tegelikult on mul praegu juba päris hea tuju. Üks armas inimene suutis väga kenasti öelda ja oli öelgem otse lausa NUNNU :) ja tegi tuju täitsa heaks. Tore, väga tore.
Eksamitele saadan siinkohale teate, et ärge te üritagegi nii kiiresti läheneda, ma ei ole veel valmis!!!

Jürgen Rooste'lt midagi.. mulle meeldib see, eriti kui Jürgen Rooste ise seda esitab(plaanil nt)

kassa armastad mind igaviku ääreni
ja siis
kui igaviku äär on möödas me oleme
juba mitu tundi edasi liikund
aru saamata mis toimub millisesse maailma
me oleme jõudnud

kassa armastad mind ka siis veel
kui ma kõige sellega hakkama ei saa
kui ma end jälle täis joon ja hetk enne
maailmalõppu magama jään oma ropsi sisse
kuskil toanurgas nagu õnnis lapsuke

kassa armastad mind vastu ööd
mil ilm on pöördund nii põrgukülmaks
aga meil pole kuskile sooja minna
ega valgust ega ühtki sihtmärki

kassa siis armastad mind
kui ma ütlen sulle et ainult meie koos
paneme aja kestma et see ongi saladus
et kui pole meid siis maailm lakkab lõplikult

kassa armastaks mind siis kas või
selle imelise maailma pärast mis võiks
ju ometigi olla (või mis)

kassa armastad mind meeletut looma
egoisti suurt isast kaslast murdund puutüvel
nurrumas seda laulu mis põrgusügav ja soe
mil põrgusügav ja pime öö
langeb meie üle ja keegi ei tea mis
valguse tulekuks juhtund on
mittekeegi

kassa armastad mind kesma janunen su sooja
vere järele ja elan ainult selle neelduse
eelaimdusest
kassa ikka armastaks mind kallis

kassa armastad mind igaviku ääreni
ja kaugel
kaugel teispool seda serva