Lo-Lo-Lolita

Nonii, terve see nädal, kuni tänaseni (ehk siis u kolm päeva) olen ma mõelnud, et kirjutan blogisse. Mõtteid on palju olnud. Paraku aega vähe. Kool hoolitseb selle eest, et vabu hetki võimalikult vähe jääks. Aga ma ei kurda, pigem üritan just väga tubli olla, nii tubli kui vähegi viitsin, need on viimased kuud selles koolis.. ja minus hakkab võimust võtma isegi vaat et mingi kummaline nukrus. 12 aastat selles koolis. Kummaline, aga see on saanud justkui teiseks koduks, millest jäädavalt lahkuda on lausa kahju. Tõesti on. Sõbrad, elamused, mäletustes, ühised ettevõtmised. Koos nutmised ja naermised. Ilmselt hakkan kõike seda igatsema. Aga elu peab edasi minema, minust peab keegi saama. Jah, peab. Loodetavasti ei kujune mõne kuu pärast toimuv lõpetamine väga nutuseks. Loodan, et suudan oma emotsioonide merd kuidagi ohjeldada. Muidu võib see isegi koomiline olla :D Nagu vanaema, kes rõõmust nutab, et lapsed nii kenasti kasvanud on ja ikka pikemaks ja tublimaks. Oeh.
Aga kui nüüd rääkida toimunust. Siis toimunud on palju. Palju kurba, aga ka rõõmsat. Kõigest täpsemalt ei tahaks rääkida, aga nädalavahetusest võib küll. Käisin siis õe juures Tartus. Nii tore oli :) Õde tegi mingit ülihead kooki meile ja oli ise ka rahul, et nii hästi välja tuli. Mammu oli niiii armas, nagu alati :) Mängis ja esines meile seal. Eks tal hakkab see edvistamisiga tulema. Aga uskumatu kui tark võib üks 2,5- aastane olla. Ta tuli mu juurde ja ütles: "Sa oled hiromant" Mul jäi tõesti suu lahti :D Aga noh, eks ta on kodus kuulnud seda sõna. Vaevalt küll, et ta teab, mida see tähendab. St. et kindlasti ei tea! Aga muidu on ta oma ea kohta ikka tõsiselt jutukas ja tegus. Kõike oskab, kõike teab. Musitab ja kallistab ka meid kogu aeg. Tundub, et temast tuleb üks soe ja armas isiksus/inimene - nagu mu õdegi! Aga jah, väga mõnus laupäev oli. On hetki, kui ma vaatan oma perekonda ja mõtlen, et millega ma nii toreda ja armastava perekonna ära teenisin? Kas ka mina olen niisugune. Vahel tundub, et ehk isegi olen. Vahel aga vaatan end ja mõtlen, et küll ma käitun tobedalt. Ilmselt on selliseid hetki aga kõigil.. vahel.
Esmaspäeval siis vaatasime haru eesti keeles "Lolita" filmi. Kui kummaline. Mul tekkis selline deja vu tunne :D Vb kasutan seda väljendit nüüd valesti, aga mulle tundub, et olin neid kaadreid kuskil näinud, nagu oleks filmi näinud.. samas tean, et vist ei ole. Ei tea, kummaline. Aga igatahes, varem juttude järgi jäi mulle mulje, et Humbert Humbert ise võrgutas noore (12-aastase) Lolita ära, kuid filmi vaadates sain aru, et Lolita ise on üks hämmastav teismeline. Mis teismeline!? Alles laps!! Uskumatu. Mõtlen enda peale.. 12-aastaselt ma alles mängisin nukkudega. Päris tõsiselt ka! Ja see tüdruk lõbutseb 40-aastase mehega. Ema (endise) mehega. Jah, tõesti, armastuse ei küsi vanust. Ometi on mingid kirjutamata reeglid ja normid, mis peaks kuidagi ju toimima. Teismeline ei saa armastada endast 2 x vanemat inimest. Ei saa ju!? Seal peab midagi muud olema. Kuidas saab 12-aastasele tüdrukule 40-aastane mees üldse tunduda ihaldusväärne. Arusaamatu, täiesti. Tõmme peaks ju tekkima kellegi vastu, kellega on meil midagi ühist. Ühiseid huvisid, millestki rääkida, ühiseid kogemusi või midagi muud taolist. Aga 12-aastasel ja 40-aastasel ei saa just kuigi palju olla veel rääkida.. arvan mina. Aga kes olen mina kritiseerima seda?!Mitte keegi. Seega, mina ei hakka seda aktsepteerima ega mõistma, aga kui meie ühiskonnas on selliseid 12-aastaseid, kes limpsavad keelt 40-aastaste järgi, siis lasku aga tulla. Peaasi, et ise saavad aru, et see õige on, sest andke andeks, MINA EI SAA!
Nii palju siis Lo-Lo-Lolitast.
Eile ehk teisipäeval oli mõnus, suhteliselt. Käisin ujumas - veel mõnusam ja tulin koju magama. Õhtul olin tubli ja natuke õppisin. Ja täna, kolmapäeval, olen ka suhteliselt tubli olnud. Füüsikat õppinud ja aidanud klassiõdesid igat moodi :) Ühele printisin, teisele panin mälupulgale igasugu staffi. Jah, ennast kiitmast ma ei väsi:D Aga olgem ausad - kui armastad ise ennast, armastavad sind ka teised. Aegumatu tõde.
Nädalavahetusel on Raidi sünnipäev (mere teemaline). Ma ei kujuta ette mida ma selga panen. Kas teen vetikaks või mingiks kaheksajalaks?! Äkki merineitsiks(rooman kohale?) Eks ma pean mõtlema. Riidekapi laiali lammutama ja loomevõime tööle panema. :D Kindlasti tuleb tore :)
Aga okei, kell hakkab 22.00 saama.. ma olen hirmus väsinud ja tahan veel Remarque "Läänerindel muutuseta" lugeda.
Seega..

ADIOS :)