Kuula.. mis vaikusesse jäi.

"Sa kuula neid lihtsaid hetki vaid.. Sa kuula..südamel on hääl.."

Ma olen üle pika aja nii mõtteid täis. Mitte, et muidu oleks, aga mu viimased sissekanded on (vähemalt minu enda tunnetuse põhjal) olnud pigem pealiskaudsed. Mida teinud olen, kuidas tunnen end, mis meeldib ja mis ei meeldi.. emotsioonid.
Nüüd aga on kuidagi kogunenud nii palju sellist, mida tahaks öelda ja millest kirjutada.. rohkem.
Ma olen viimasel ajal tohutult imetlenud inimesi, kellele on vähe antud ja nad selle imevähesega väga palju suurt korda suudavad saata. Mees, kes aitab igal kevadel vähekindlustatud koolilõpetajaid, muretsedes neile lõpuriided (mis pole mitte odav lõbu) ja ratastoole inimestele, kes neid vajavad. Seda vastuteeneid ootamata. Ja naine, kes on ise pime, on viis aastat niimoodi last kasvatanud.. nurisemata, virisemata, vingumata. Ma lihtsalt imetlen.. jah.. IMETLEN inimesi, kes suudavad raskustele vaatamata pea püsti hoida, näha ilusaid pisiasju meie ümber, tunda rõõmu tärkavast päevast, soojadest päikesekiirtest, mis põske paitavad. Olla õnnelik vaid seepärast, et elu on sees, toit on laual ja peavari on olemas. Vot see on kadestamisväärne! Kui me midagi kadestama peaksime, siis positiivsete ja osavate inimeste loomust. Asjadel pole selle kõige kõrval mitte mingisugust väärtust. Mitte vähimatki.
Kui ma praegu kuldkala peaksin püüdma ja temalt midagi paluda saaksin, siis ma paluksin rohkem vaprust, tugevust ja rohkem oskust näha igas halvas midagi head. Pikeas perspektiivis suudan seda muidugi alati..jah. Aga oleks imetore lasta mõni negatiivne "asi" (kuidas ma vihkan seda sõna ASI..ja kui raske on sellest ometi kõrvale põigata kirjutades!!!!!) lihtsalt endast mööda, mitte endast läbi. Või lastes endast läbi, näha kohe olukorra teist poolt- päikselisemat poolt. Sest teadagi on igal asjal ka päikselisem pool. Mõnikord polegi nii raske seda kohe näha, tajuda ja tunda.. teinekord aga pea võimatu. See teeb aga iseenda jaoks olemise keeruliseks.

Üldse tunnen, et praegu on natuke enesekaotamise aeg. Enesekaotamise ja eneseleidmise. Taas-ja uuestiavastamise aeg. Perspektiiv on pisut paigast nihkunud. Mõnikord leian end otsimas midagi, mida ei ole. Või otsin midagi, mida ma ei peaks otsima. Üleüldse ei peaks midagi otsima. "Kui tahad midagi leida, hakka otsima midagi muud ja leiad, mida tahtsid." Jah.. ja nii vist ongi. Pealegi on tunne, et keskendud aegajalt millelegi, millele üldse ei peaks. Peaks kogu energia, aja ja kõik muud ressursid hoopis mujale paigutama. Nagu Jaagup Kreemi ja Rosanna Lintsi uues loos "Tuli aknas".."Siin pimeduses ekselda ei taha enam ma.." Eks ma tegelikult olengi loobunud otsimast. . ja kaotanud usu leidmaks. Mitte päris, aga ma vihkan lootmist. Lootus on üks kõike tänamatumaid ja tobedamaid ..tundmusi. Üldjuhul ei vii kuigi kaugele. Sellegipoolest suhteliselt vältimatu. Me teeme seda endale teadvustades või teadvustamata paratamatult siiski.. ja pidevalt.

Mis mul siis veel südamele ja mõtetesse uitama on jäänud..
Olen viimasel ajal palju palju igasuguste väga erinevate inimeste blogisid lugenud. Üks igati mõnus ajaviide. On blogijaid, kelle sissekandeid lugedes olen enda jaoks niimõndagi saanud ja avastanud.. ja neid, kust ma ei saanud (välja arvatud muige) suurt mitte midagi. Milles ma ei leidnud mitte midagi, mis mind lugema peaks tõmbama. Jah, võib-olla tõesti ongi nii, et kuidas kellelegi. Minu jaoks on oluline inimese idee, mida ta oma sissekannetes välja toob. Kirg, mille ta sellesse paneb (siinkohal tuleb meelde üks mu enda nö elumoto, mille ma väga hea sõnastusega hiljuti leidsin).. "Do things with passion or not at all."
Ma ise üritan vähemalt küll kõike teha pühendumuse ning kirega. Kõike mis mulle meeldib ja mida ma armastan. (Muuseas lisasin selle väikse pildina ka oma blogi paremasse tulpa..mulle ja teile silme ette, et see pidevalt meelde tuletaks..kui oluline on keskenduda ja pühenduda kõigele olulisele) Alati ei tule see küll nii hästi välja, kui ma tahaksin. Aga üritamine on ju juba isegi pool võitu. Või mis?! ;)
Aga jutu kokkuvõtteks ma ütleks, et jah, leidsin väga sõnaosavaid inimesi, kelle juttudes oli tõepoolest imehäid mõtteid. Mõni neist kirjutas küll ka lihtsalt nö tühjast-tähjast.. aga hea kirjutaja puhul on teinekord ka seda väga huvitav lugeda. Hea sõnastus, huvitav lähenemine. Põnev! Tuult tiibadesse kõikidele blogijatele! :)

Niipalju siis sellest praegu. Tuli pisut (või isegi päris) sünge postitus..vist. Mõtteid on veel palju.. aga see tuli niigi pikk. Jääb midagi ka järgnevateks sissekanneteks :) Ja muidugi - elu on tegelikult ju kahtlemata ilus ja igatahes ka elamist väärt!


Nautige, mis teil on ja hoidke üksteist!
Küll varsti see suur külm ka jälle möödas on.. kevad pole ju ka enam mägede taga!


Päikest, soojust, sära!


L.