Titanic.

Minu jaoks klassika. Lugu, mis on juba kümme aastat ja pealegi vana, aga minu südant liigutab ikka ja jälle. Mul on valus vaadata seda. Kõigest film, kas pole? On. Aga minu jaoks liigutav.
Minu jaoks kaugelt kaarega midagi muud, kui lihtsalt armastuslugu. Ja ma usun sellistesse lugudesse. Tõesti, ma usun.
See tohutult kurb, samas nii imeline lugu peidab endas niipaljut, silmale nähtamatut, südamele tunnetavat.
Kaks inimest. Erinevad ühiskonnaklassid. Nii erinevad, samas nii ühtemoodi inimesed.
Minu meelest on see lugu, mis ehk veel kõige paremini peegeldab inimeste seas levinud ütlust "keelatud vili on ikka kõige magusam." Inimestele keelatakse üksteist leidmast. Olemast vabad, õnnelikud. Keelatakse tegemast seda, mis neid õnnelikuks teeb, seal, sel hetkel, just siis.
Aga just see veel enam paneb tegema asju, mida nad ei tohiks. Ei tohiks kellegi teise arvates.
Armastus on vaba. Ta on taevalaotuses, ta ei talu tõkkeid, tal on vaja lennata, vabalt.
Jälgida seda sädet, neid pilke ja aina enam lähedust, kahe inimese vahel, kellest üks on vaba ja teine tahab seda olla, on nii võimas. Ehk vale sõna, aga ehk iseloomustab seda kõige paremini.
Aina enam tõuseb see kirg, iha ka esiplaanile. Inimesed mõistavad üksteist, neil on ühine maailmapilt, nad hakkavad üksteises nägema neid pisiasju, milles tunnevad ära ennast ja aina enam tundma, et just selle inimeseta enam ei saa. Tekib see tõmme, iha. Peagi enam pole pääsu. Kas koos või üldse mitte! Kõik muu maailmas kaotab tähenduse, sest mõtetes on vaid see lend, koos, laotuses. Mõnest üksteisele pühendatud hetkest saab tunne, mida Rose & Jack vajavad tundmiseks veel kaua ja koos.
Ja laev. Kindlasti üks suur tegur, miks kogu see lugu aasta-aasta järel nii võimas tundub, on see laev- Titanic.
Unistuste laev, täis unistavaid inimesi. Kõik tundub nii võimas ja võimalik just sellel laeval. Kõigi jaoks uppumatu ja üleüldse üleloomulike võimetega laev. Ja siis.. läheb midagi valesti. Kuidas?
Kuidas on see võimalik laeval, mis pidi olema ju kui suur unistus ja uppumatu. Kuidas saab minna midagi valesti? Aga läheb.
Enamasti ei suuda mina enam filmi peale kohta, kus on jäämäest teatatud, vaadatagi, sest mul lihtsalt on valus seda vaadata. Olgugi vaid film. Ma ei suuda vaadata Jack´i vastikut piinamist, neid nutuseid lapsi ja üleüldse kõike mis sellele järgneb. Ja loomulikult lõpp. Kui isegi juhtub, et kannatan muidu välja, siis lõpp on see koht, kus nii või naa ma juba nutan. Imelik? Võimalik, aga kogu see sügav mõte, see kõik on justkui mingismõttes just lõppu koondunud ja ma lihtsalt ei oska teistmoodi.
Nagu ma ütlesin, on see lugu minu jaoks klassika. Tõeline meistriteos. Minu jaoks hoopis teistmoodi armastuslugu. Eriline!
Ja muidugi, "My heart will go(es) on" - kirss tordi peal. Niisamagi superilus ja kurb lugu, kuid TITANICUS lihtsalt hämmastav. Hämmastav-kõik mida öelda suudan!

Lugesin eile ka laevast. Kohutav. Nüüd juba 96 aastat möödas. See vast tõesti oli unistuste laev, mis leidis üsna ruttu oma lõppu ja kohutava. Vaadates arvu, palju reisijaid peal oli ja palju pääses on see tõesti jube. Aga ilus mõelda, et midagi nii võimast kunagi oli ja samas, milline katastroof oli.

****
"Oma esireisil sõitis ta vastu jäämäge pühapäeval, 14. aprillil 1912 kell 23.40 laeva aja järgi ning vajus põhja 2 tundi ja 40 minutit hiljem ehk 2.20 laeva aja järgi. Uppus üle 1500 inimese."

"14. aprilli ööl oli temperatuur langenud nulli lähedale. Meri oli täesti vaikne, taevas täesti pilvitu. Titanic oli saanud mitu jäämäehoiatust ning kapten Smith muutis kurssi umbes 20 km võrra. Samal päeval kell 13.45 andis aurik Amerika hoiatuse, et Titanicu teel on suured jäämäed. Teadmata põhjusel ei antud seda hoiatust edasi kaptenisillale. Hiljem samal õhtul hoiatas ka Mesaba suurte jäämägede eest, kuid ka seekord ei jõudnud see teade sillale.

Kell 23.40 märkasid vaatlejad jäämäge. Nad andsid esimesele ohvitserile Murdochile jäämäest otsekohe teada. Murdoch pööras laeva vasakule ja andis tagurpidikäigu, ent see ei aidanud ning laeva parem külg riivas jäämäge. Kuueteistkümnest veekindlate vaheseintega eraldatud osast pääses kuude vesi, mistõttu laev oli määratud uppuma. Anti käsk inimesed päästepaatidesse toimetada. Saadeti ka hädaabisõnum.

Titanicu päästepaat

Titanic kandis 16 päästepaati, mis mahutasid 986 inimest. Lisaks sellele oli neil ka neli abipäästepaati:A, B, C, D, mis kokku mahutasid 192 inimest. Sellest oli selgelt vähe, kuid Titanicul oli isegi rohkem päästepaate kui tolle aja nõuded käskisid. Päästepaatidesse lasti alguses ainult esimese ja teise klassi inimesi ning esimesse paati, kuhu tegelikult mahtunuks 65 inimest, pandi ainult 28. Vastupidiselt levinud arvamusele olid vaid mõned teist ja kolmandat klassi eraldavad väravad lukus, kuid suuremad perekonnad kolmandast klassist keeldusid üksteisest lahkumast ja tõenäoline ei olnud ka, et stjuuardid oleksid neid alla otsima ja välja aitama tulnud.

Laev saatis CQD hädaabisignaali välja. Paljud laevad vastasid sellele, ent keegi polnud piisavalt lähedal, et õigeks ajaks jõuda. Kõige lähemal olev laev RMS Carpathia oli 93 km kaugusel. Ta oleks jõudnud Titanicuni 4 tunniga. Päästmisel kasutati "naised ja lapsed enne" põhimõtet, kuid alguses reisijad kahtlesid ohus ega tahtnud minna pealtnäha kindlalt laevalt haprasse paati. Sellepärast olidki esimesed vettelastud paadid peaaegu tühjad, näiteks paati nr 4 oleks mahtunud 40 inimest, kuid sinna läks ainult 13.

Kell 2.00 oli vesi juba C-dekini jõudnud. Kell 2.10 hakkas laeva ahter kerkima juba veepinnast välja. Laev vajus, nina ees. See põhjustas laeva pooleks minemise 3. ja 4. korstna vahelt. Laeva esimene pool oli juba täielikult uppunud, tagumine osa aga jäi paariks minutiks vertikaalselt ulpima. Kell 2.20 vajus ka see põhja.

Kunstniku nägemus Titanicu viimastest minutitest

Laeva 2223 reisijast pääses eluga ainult 706. Enamiku surma põhjustas alajahtumine, kuna vee temperatuur oli -0,56°C.

Osa päästepaatidest läks tagasi laeva uppumiskoha juurde, et ellujäänuid otsida. Kokku leiti 9 ellujääjat, kellest 3 surid pärast. Enamikus päästepaatides oli vaidlus selle üle, kas minna tagasi või mitte. Inimesed kartsid, et nende paadi uputavad suured inimmassid.

Pärast kahe tunni möödumist Titanicu uppumisest saabus RMS Carpathia. Päästepaatides olevaid inimesi võeti peale mitu tundi. "Carpathial" järgnes lühike hukkunute mälestamine. Carpathia jõudis New Yorki 18. aprillil. White Star Line saatis laeva MacKay-Bennett laipade järele. Kokku saadi 328 laipa.

Kui uudis laevahukust levis, olid paljud šokeeritud, kuidas nii täiuslik laev võis uppuda niivõrd suurte inimkaotustega. Ajalehed olid täis õnnetuse kirjeldusi ning aina ootasid uuemat teavet. Korraldati korjandus pääsenute heaks, kuna paljud olid õnnetuse läbi kaotanud oma pere ainsa leivateenija või, nagu kolmanda klassi reisijate puhul, kogu maise vara. Southamptoni inimesed olid õnnetusest kõige rohkem puudutatud: peaaegu 1000 perekonnal oli keegi lähedastest laevale jäänud, üle 500 perekonna kaotas ühe liikme."

http://youtube.com/watch?v=8wTlureUMP8


Ärge lugege, kui ei viitsi, aga siis sügavalt teie enda asi, tegemist on tegelikult väga huvitava jutuga. Ja mitte filmist, vaid sellest, mis oli tegelikult!





Armastusega,
KIISU.