Laura..

Vahel vajame aega olla iseendaga. Aega mõelda, kes me oleme, kus ja milleks. Sellistel hetkedel tahame vastuseid kõigile meie küsimustele. Istume kesk tähistaevast maha. Vaatame taevasse ja näeme seal ennast, ennast inimestega, keda vajame, keda armastame. Näeme seal kõiki meie unistusi ja meie soove. Tahaks hüpata neile järele, nad alla tuua, et nad täituks. Üksi olles tekivad mõtted, mis muidu iial meie maailma ei pressi. Mõtted olnule. "Oleksin ma saanud midagi teistmoodi teha?" ja kõik muud sellised küsimused, millele vastuseid pole. Vahel jõuab üksi olles ka väga keerulised olukorrad lihtsaks mõelda, leiab lahenduse ka kõige võimatumale. Ja vahel üksi olles on ainus tunne igatsus. Siis annaks kõik, et seda mitte tunda, samas saame seeläbi paljugi ennast tundma õppida, oma soove ja seda, mida ihkab meie süda. Iseendaga olles loeb vaid see hetk ja kõik mida tahame, vajame, mõtleme, soovime, millest unistame, millest loobuda tahame-kõigel on üksi olles tihti veel suurem tähendus. Kahjuks aga inimestel ei ole aega enam iseendagagi maha istuda. Mis maha istumisest, rääkimisest, aja pühendamisest kellelelgi teisele siis rääkida saab, kui me ei leia minutitki iseenda kuulamiseks. Kuulamiseks, mida me tegelikult tahame, mitte, mida me iga päev end tahtma sunnime. Hetk endaga võib vahel maksta kõvasti rohkem, kui miski muu, sest iga päev kogunevad meisse miljonid mõtted- tähtsad ja vähemtähtsad, aga kui me ei leia aega eristamiseks mõtteid, millest rohkem mõtlema peaks ja mõtteid, millele vähem tähelepanu pöörama peaks, siis lõpuks nad jooksevadki kokku. Ja siis tahakski ära, kaugele, igaveseks, kus poleks neid miljoneid mõtteid ja probleeme, mis piinavad ja mõistuse viivad.








L.